Püsige terved, kallid matkasõbrad!

Kuna kuri viirus on kevadega võrreldes veelgi teravamaid hambaid näitama hakanud, peame olema eriti ettevaatlikud ja sellepärast teeme ka ühistele matkamistele vaheaja. Praegusel ajal on kõige ohutum perega või päris üksi matkamas käia.

Üksi matkates on mõnus mõtiskleda ja looduses nähtu üle arutleda, vahel lausa fantaseerida.
Jagan teiega ühte lugu, mis sündis suurest lumeigatsusest ühel minu üksi uitamisel paar nädalat tagasi. Ja samas kutsun teid ka oma toredaid lugusid jagama, sest talvised pimedad õhtud on otsekui loodud muinasjuttude, muistendite, haldjalugude ja toredate seikluste jagamiseks.
Võite oma lood saata mulle meilile kadri.prants@gmail.com ja mina laen nad siia üles. Palun lisage juurde, kas soovite lugu avaldada oma nimega või pseudonüümiga. Ja kui teil on loole lisada ka sobiv isetehtud pilt, on eriti tore.
Aga nüüd siis minu lugu:

Lumelinnu lugu

Lumelind on äärmiselt inimpelglik lind – teda võib ainult haruharva vilksamisi pilvevati sees silmata. Jah, lumelind veedabki oma elu enamasti paksudes valgetes pilvedes. Nagu nimigi ütleb, on tegemist väga külmalembese, tegelikult lausa külma kiirgava tegelasega ja nii veedab ta meie kuumad suved põhjapooluse läheduses virmaliste energiasammastes kümmeldes. Kuid talve lähenedes liigub ka lumelind koos pilvedega meile lähemale. Iga tema võimas tiivalöök külmetab siis pilvedes asuva niiskuse ja see sajab alla maale – vahel õrna lumena, teinekord aga jäiste raheteradena.

Aga tegelikult laskub lumelind vahel ka korraks maale, õigemini veepiiril asuvatele kividele. Kui näed rannas kerge jääkoorikuga kaetud kive, siis just nendel ongi lumelinnud peatunud. Nende peatused on väga lühidad, sest, nagu juba öeldud, on nad väga pelglikud. Kuid peatuda tuleb, sest lumelinnud saavad oma munad muneda ainult vette. Munad on mõnda aega lainte meelevallas ja kui saabub õige hetk, kantakse nad lainte poolt õrnalt kaldale.  Seejärel purustab lumelinnu poeg jäise munakoore kerge nokalöögiga, saputab suled sirgu ja juba kerkibki tiibu lehvitades kiiresti pilvedesse kosuma. Tema lahkumist jäävad märkima vaid jäised kooretükid ja mõni jääkirmega kaetud kivi. Õnnelik, kes neidki näha saab, sest mitte alati ei ole rannas piisavalt külm, et see habras ilu kauaks püsima jääks. Aga kui lumelindudel on olnud hea aasta ning neid lendab meie kohal pilvedes piisavalt palju ja tuuled toovad ka piisavalt külma meie maale, aitavad just nemad meie maa katta mõnusa valge lumevaibaga.

Kosuge kiiresti, armsad lumelinnud – ma nii igatsen valget lumevaipa.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *